21. sajandi elu: rattarikkaks ja rahulikuks 09.05.09
Miks valime Tallinnas 2−3 km läbimiseks kõndimise või jalgrattasõidu asemel hoopis auto- või bussisõidu? Läbime märksa rohkem kilomeetreid, raiskame kütust, rikume linnaõhku ja kulutame ummikutes istudes närve. Just selline on kogemus, mille hiljuti korraldatud lihtsa liiklus-katse tulemusena Tallinnas saime (täpsemalt Grüüne 9. numbris, www.gryyne.ee). Liikluskatses osalejad pidid tipptunnil läbima kolm kontrollpunkti Tallinna kesklinnas. Rattur läbis teekonna 20 minutiga, autoga sõitja 30 minutiga ning jalakäija 40 minutiga. Kui sõidame jalgrattaga, säilib puhas linnaõhk ning meile jääb õhtul rohkem vaba aega. Seda võib rattasõitja veeta sõprade või pere seltsis, selmet konditsioneeritud spordisaalis ühe koha peal ratast sõtkuda. Autosõit linnaoludes on mugav, kuid sel on arulagedalt suur ökoloogiline jalajälg.
Vaatame Düsseldorfi, Berliini, Frankfurti, Helsingit, Oslot, Pariisi... Kõikjal neis on loodud tänavalt laenutatavate jalgrataste võrgustikud. Pariisis näiteks saate aastase u 500-kroonise kiipkaardiga laenutada igaks korraks kuni pooleks tunniks tasuta üht 20 000 jalgrattast, mis Pariisi linnavalitsus on rattaparklatesse paigutanud. Saate kulgeda ühest parklast teise.
Vaadates raudteejaamu Euroopa linnades, märkate nende juures rattaparklaid. Sinna jäetakse rongile astudes oma ratas nii tööle tulles kui sealt minnes.
Eesti ülikoolides on omalaadne probleem: üliõpilastel pole piisavalt parklakohti. Autodele muidugi. Kuulsin hiljuti, et probleemi kavatsetakse lahendada nii, et ülikoolide parklad muudetakse tasulisteks. Hoopis teistsugune on olukord Põhjamaades ja Austrias. Seal sõidab enamik üliõpilastest jalgrattaga, nii nagu ka paljud teadurid ja õppejõud. Soome ning Rootsi ülikoolides töötades oli minugi põhiliseks liikumisvahendiks jalgratas. Miks? Sest rattasõit oli mõnus: rattaid oli lihtne parkida ning sõit tänu hästi planeeritud rattateede võrgustikule mugav.
Majanduse mootoriks on ehitus. Teedeehitus. Miks siis ometi mitte jalgratta-teede ehitus, mis looks esialgu töökohti ning hiljem võimaldaks inimestel kütuseid kokku hoida.