Päevatoimetaja - Marika Altoja Avalehele | Roheline Värav | Toimetus | Reklaam ja tellimine | RSS | Vana veeb
Teated
Uudised
Nädala küsimus
Ajaleht Roheline Värav
Brutuse blogi
Roheline kalender
Strandbergi pildilugu
Raamatulaud
Reisijutud ja blogid
Vaata taevasse!
Viited sõpradele
Uudis 100 aastat tagasi
Metsakaamerad
Зеленые Врата
Avaleht / Raamatulaud

Mate ja miljon mahla. Üheksa kuud Lõuna-Ameerikas: Argentiina, Paraguai, Boliivia, Tšiili, Brasiilia

Mele Pesti ja Kristjan Jansen; joonistused Kristjan Jansen. [Kuressaare] : K. Jansen : M. Pesti, 2009. 199 lk
15.12.09
Veel raamatuid

Kui ma kaua aega reisimata elama pean, hakkan kuidagi tahtmata kuulma, kuidas rongid sõidavad, vaatama, kuidas laevad sadamast lahkuvad, ning mu jalatallad hakkavad paljast rännulustist sügelema. Kasvõi natukeseks kuhugi ära, siis on kodugi tagasi tulles armsam!

Rännulust saab sageli alguse mõnest reisiraamatust. Kahtlustan, et ise võiksin oma meelisreisisihtides süüdistada Jack Londonit ja tervet rida polaaruurijaid, kelle kirjutised kapsaksloetuina mu lapsepõlve raamaturiiuleis seisid – ikka veab mind kuidagi iseenesest põhja või Siberi poole, aga mujale ka – kasvõi Ämmalahvi saarele.

Värskelt trükivalgust näinud Mele Pesti ja Kristjan Janseni raamat Lõuna-Ameerikas veedetud üheksast kuust on, nagu eessõnas kirjas, algtõuke saanud samamoodi seiklusjuttudest maalt ja merelt, ehk, nagu kirjutab Kristjan:

„Kaardid, kaugete maade kirjeldused ning sotsialistliku võitluse rindeteated Vremjast segunesid mu peas romantiliseks Ladina-Ameerika segapudruks, kus Che Guevara otsis koos sandinistide ja kapten Granti lastega mööda pampat Durrelli vöötloomi taga ja leidis need lõpuks Suhkrupea mäe otsast suhkruroogu näksimas.“

Tollest reisiraamatute armastusest on saanud alguse nende mõlema reisid ja nüüd siis ka juba oma kirjutatud reisiraamat ise, see, mis küllap nii mõneski lugejas omakorda rännusoovi äratab.

Raamatu Lõuna-Ameerikat ahmigu igaüks endasse ise – raamat on väga muljeterohke ja põnev, sorav ja toimib omaette võimaliku giidina, mis seljakotti pista, kui nina Lõuna-Ameerika poole pöörata, aga eraldi räägiksin ma veel ühest asjast, lõppsõnast Mele sulest, kes kirjutab, et iga reis on tilluke revolutsioon, mis rebib su lahti stabiilsusest, rutiinist ja paigalseisust. See on see, kuidas üks tore reis aitab jälle avastada maailma värvid ja ilu, näitab teistsuguseid võimalusi elada ja mõelda ning paneb omaette hindama ka seda, mis kodus olemas on.

Reisikirjanduse uurijad on märkinud, et rännumees kannab eneselegi teadmata kodu teokarbina seljas. Teokarp on väga õrnalt kohal ka Mele ja Kristjani reisiraamatus – uute muljete ja maailma ilu tajumise kõrval ka õrnõhuke kiht koduigatsust, ehk autorite poolt täitsa tahtmata sisse kirjutatud. Moraaliks aga: mingem ja rännakem, kui parasjagu ei saa, siis lugegem ja unistagem, ükskord saab ikka jälle teele asuda.

Raamatut lugedes iseendast kõrvus kõlama hakanud Brasiilia muusikat, reisipilte ja raadiosaateid saab vaadata aadressil www.kikamele.trip.ee.

Elle-Mari Talivee, Roheline Värav
Lisatud kommentaarid [0]
Nimi
E-mail (võib kirjutamata jätta)
Palun sisestage ülalolev 5-kohaline kood