Väljakujunenud arvamuse kohaselt on lapse ootamise, sünnitamise ja beebi kasvatamise lugude peamine, kui mitte ainus sihtrühm naised; olevad ja tulevased emad. Seega peaksin sellenädalase lugemissoovituse adresseerima õrnemale sugupoolele. Ökosüsteemi muutused, püsivad orgaanilised saasteained, globaalne võitlus keskkonna tervise eest, jms.- kuuluks selle arhetüübi kohaselt keskkonnakaitsjate ja -teadlaste huviorbiiti ja nii võiks „Mina olen ookean“ võtta koha nende raamatulaual.
Tegelikult võiks ja peaks „Mina olen ookean“ olema iga keskkonnasõbra lugemisvara; ja siinkohal ei kasuta ma teadlikult kohmakat „keskkonnateadliku“-määratlust, sest teadlikkus saabub igal juhul, elamuslikus ja samal ajal süsteemses vormis, raamatu lehekülg-leheküljelt edenedes.
Ökoloog Sandra Steingraber on vaimustav kirjutaja ja tõlkes ei ole midagi kaduma läinud. Lisaks suurepärasele eestindusele on toimetajad teinud tubli töö meditsiini-ja keskkonnateaduse sõnavara osas, nii, et „Mina olen ookean“ võikski olla ühtaegu nii kirjanduse- kui ka õpperaamatute riiulis. Paraku ütleb mu kogemus, et riiulis on seda raamatut peaaegu võimatu pidada. Kord „Mina olen ookeani“ kätte võtnud, on seda raske käest panna enne, kui viimanegi rida raamatu lõpuosas leiduvast kilomeetripikkusest teadusmaterjalide loetelust ja autori tutvustusest loetud.
Kui te mingil põhjusel ikka veel kahtlete, kas lugeda või mitte, siis võtke raamatupoes või – kogus viis minutit, tehke „Mina olen ookean“ lahti leheküljelt 13 ja lugege läbi Erik Puura raamatusoovitus. Need mehed ja isad aga, kes te olete harjunud puhkehetkel naisteajakirju sirvima - lugege „Mina olen ookeani“- see on kordades põnevam, pakkudes lisaks naise siseilma müsteeriumi avamisele ka piisavat ajugümnastikat.
Mina võtan raamatu teistkordselt kätte, sest nagu Erik Puura tabavalt kirjutab, „vaevalt kogu teadust, mis ilukirjandusse põimituna haaravaks on tehtud, lugejal meelde jätta õnnestub“.
Näljakuu. Veebruar.
Organogenees on kehaosade, organite ja organsüsteemide moodustumine. See toimub ämmaemandate arvestuse järgi kuuenda ja kümnenda nädala vahel. Kui see läbi saab, on embrüo kirjaklambri pikkune ja tal on määratluse järgi keha kõik organid ja struktuurid juba „üldjoontes äratuntaval kujul“ olemas. Raseduse üheteistkümnendal nädalal ei ole suuremat montaaži enam vaja: embrüo ülendatakse looteks ja ta lihtsalt kasvab suuremaks, kuni on sündimiseks valmis - siis, kui ta kaalub natuke rohkem kui kolmeliitrine purgitäis piima. Kõigist kunagi õpitud bioloogilistest protsessidest - fotosünteesist kajalokatsioonini - on organogenees kindlalt kõige fantastilisem. Mõnikord tundub, nagu oleks see mustkunstietendus. Vahel jälle nagu origami, siledatest paberilehtedest elegantsete struktuuride ja kujude voltimine.
