Teated
Uudised
Nädala küsimus
Ajaleht Roheline Värav
Brutuse blogi
Roheline kalender
Strandbergi pildilugu
Raamatulaud
Reisijutud ja blogid
Vaata taevasse!
Viited sõpradele
Uudis 100 aastat tagasi
Metsakaamerad
Зеленые Врата


Minu Itaalia

Kristiina Praakli. Tartu: Petrone Print, 2009. 320 lk.
29.07.09

Veel raamatuid

lmateade lubab nädala lõpuni päikeselist suveilma. On õige aeg vedada õuemurule lamamistool, riietuda laia servaga õlgkübarasse, võtta ligi kann sõstramorsiga ja reisida koos Kristiina Praakli „Minu Itaalia“-raamatuga Vahemere äärde, Liguuriasse.

Heal juhul jõuate te sealt õhtul tagasi, paremal juhul võtate paar päeva puhkust, et see raamat lõpuni lugeda.

„Minu Itaalia“ ei pretendeeri ülevaatlikkusele, siit leiab suurepärase sissevaate temperamentsesse Põhja-Itaaliasse, detailsemalt Genova olustikku, kus Kristiina kuus aastat vaheduva eduga elanud ja töötanud; ja peaaegu mitte sõnagi sellest hillitsetud ja sügavalt kultuursest Itaaliast, mis omal ajal kirjanik Friedebert Tuglasele (ja küllap hiljem paljudele eelarvamustega eestlastele) pettumuse valmistas. Just sellepärast soovitan seda raamatut lugeda, sest rohkem ehteestlaslikult ei saakski vist Itaaliat kirjeldada. Kõik meile armsad müüdid itaallaste kuumaverelisusest, peresuhetest, bürokraatiast, traditsioonilisest toidulauast- on raamatus olemas, autoril omal nahal (tihtipeale läbi naljakate eksimuste) kogetud ja kirja pandud. Põnevat persoonilugu ei eksita ka päevapoliitilised vahelepõiked ja kultuuriloolised ülevaated, need on piisavalt pealiskaudsed, et lugejat kahe noore, eri rahvusest teadlase armastusloo süžeeliinilt mitte maha veeretada.

„Minu“ raamatute sarjas on „kõige kirglikum ja kaootilisem Itaalia“ minu vaieldamatu lemmik. Nautisin autori suurepärast keelekasutust ja oskust jutustada oma lugu nii, et peaaegu hetkekski igav ei hakka. See, et kõik otsad lahti jäävad- ja pole teada, millega lõpeb Kristiina Itaalia, on irriteeriv ja... ehtitaallaslik.

„Täna, kiida ja keeldu“, lk. 188

Laura ja Gustavo töökaaslane Gloriana on väga hea kokk ja tema toidud on äärmiselt maitsvad, veelgi paremini tuleb aga Glorianal välja limonicello (sidruniliköör). Gloriana juures õhtustades pakutakse külalistele esimese käiguna trofie al pestot – mõlemad on Gloriana ise valmistanud ning toit on tõeliselt maitsev. Lauas istub mitmerahvuseline sõpruskond, tuba on tulvil hõrke aroome, emotsioone ning mahedat muusikat, õdusat augustiõhtut kerge punase veiniga, ning taamal loksub Vahemeri.

Kui esimene piatto (taldrik) tühi, esitab Gloriana küsimuse, mille tegelik tähendus ning oodatud ja ainuõige vastus on itaallaste jaoks teada, mitte aga mulle.

„Jaa, loomulikult, aitäh, Gloriana, mina võtaksin tõesti veel,” ning ulatan oma taldriku.

Gloriana jääb mulle otsa vaatama ning viskab nõutu pilgu pliidi suunas. Mina jään niisama abitult Andreale otsa vaatama pilguga „ise ju pakkus”. Kohalike kultuurinormide mittetundmisest piisab, et valitsenud atmosfääri tasakaalust välja lüüa.

„Nojah, kui sa just soovid, siis ma panen sulle,” ütleb Gloriana ning tõstab mulle pisut juurde. Söön uhkes üksinduses ning näost punasena lisaportsu ära, kirudes ennast ning lubades enam mitte kunagi Glorianat külastada. Seltskonnal on jututeemad hetkeks otsa saanud ning vaikust läbib kahvli kõlksumine mu taldrikul. Mul on tunne, et kogu seltskond on hetkeks pilgud minule suunanud ning jälgib, kuidas ma söön.


Ylle Rajasaar, Roheline Värav
Lisatud kommentaarid [0]
Nimi
E-mail (võib kirjutamata jätta)
Palun sisestage ülalolev 5-kohaline kood