Sel nädalal lubavad sünoptikud vaheldumisi palavat ja vihmast ilma. Mõlemal puhul soovitan kätte võtta Tarvo Nõmme Islandi-pajatused. Kuumaga jahutab, vihmaga lohutab - Island on imeline maa, kus tuulevaikust ja selget taevast kohtab harvem kui Eestis, uhked jääliustikud ja maast pulbitsevad geisrid aga võtavad vaatajal oma suursugususe ja ürgse puhtusega hinge kinni.
Mul ei ole kahjuks oma Islandit, on aga seal käinud lähedaste ja sõprade muljed ja filmikaadrid. Nii on minus aasta-aastalt kasvanud igatsus kord seda maad oma silmaga näha.
Raamatu autor on mulle teada, austet koolivend, muusik ja omaaegse popi koolibändi „Ukulele“ üks liige. Nii kujutlengi raamatut lugedes ta kõrget, veidi karust kuju Islandi lummavat loodust avastamas, muusikakoolis sealseid lapsi õpetamas ja saarele tulnud kaasmaalasi võõrustamas. Mulle kui veendunud „armastus käib läbi kõhu“-uskujale pakkusid kõige enam rõõmu lood laavamäes tetrapaki sees küpsetatavast koduleivast („Leib otse kui maast leitud“), lustakast verivorstiteost, kus kriminaalsüüdistus juuksekarva kaugusele jäi; ja muidugi þorrablòtist, rahvuslikust „mädanenud toidu söömise peost“ („Kohtumine Islandi hõrgutistega“).
Kui raamatule üldse midagi ette heita, siis keelelise toimetamise nõrkust. Häirvalt palju on otseteksti seal, kus võinuks kasutada kokkuvõtlikku kirjeldust; Islandi ajaloo dialoogina esitamine teeb faktide meeldejätmise raskeks, ka on jutumärkide vahel olev tekst punnitatud. Lauseehitus on raskepärane, rohkete kordustega ja kohati ebaloogiline. Huvitava avastusena selgus aga, et raamatut kõva häälega ette lugedes toimetaja tegemata töö nii palju ei häirigi ja keeruliste lausekonstruktsioonide üle saab hoopis muhedalt nalja visata ja pakkuda erinevaid mõistmise variante.
Eks ole ka Islandiga sama lugu - niipalju kui seal olnud-elanud inimesi, niipalju ka „minu Islandi“ lugusid.
Lk. 73
Valik tüüpilise þorrablòti menüüs olevaid toite.
Hrútspungar- jäärade munanditest pressitud plokid tarretises. Kergelt hapuka maitsega.
Hangikjöt- sõnnikuga suitsutatud lambakints. Suitsutatakse umbes viis päeva ning seejärel keedetakse kolm tundi.
Sviðasulta- lambapeasült, mida on kahes variandis-hapendatud või värskena.
Lifrarpylsa- maksavorst rupskitest, maksast ja rukkijahust. Keedetakse. Süüakse ka hapendatult.
Blóðmör- verivorst, mis valmistatud nagu maksavorst, aga ilma maksata ja lisades verd.
Harðfiskur- tuules kuivatatud tursk või kilttursk. Süüakse Islandil aasta ringi ning on saadaval peaaegu igal pool. Islandlased kuivatavad kala tuules ja enamasti külmal ajal, sest siis ei tule kärbseid peale. Kuivab kivikõvaks, vanade kommete kohaselt peksti spetsiaalse kalakivi peal uuesti pehmeks.
