Tiiu Ann-Salasoo õpib, kuni elab, ning räägib, et tähtis on hoida iga eestlast.
Kui teid 2000. aastal autasustati Valgetähe V klassi teenetemärgiga, käis selle autasu juurde selgitus: õpetaja ja eestluse hoidja Austraalias. Õpetaja on vale nimetus. Ma rohkem organiseerin. Alustasin oma akadeemilist karjääri bioloogina, kuid tööle asusin hariduse vallas, mis tundus põnevam. Huvitusin lingvistikast ja uurin juba aastaid, kuidas laps oma emakeelt kõnelema õpib. Tahtsin välja töötada õppekava, mille abil saaks eesti keelt välismaal kõige tõhusamalt õpetada. Andsime koos Winifried Oseriga (Tartu ülikooli lõpetanud eesti filoloog) Sydneys välja õpiku «Estonian for Beginners». Peale selle olen Mati Hindi eestikeelse videoõppematerjali «Printsess Mari ja konn Konrad» keeleõpetuslike tekstide kaasautor. See on mõeldud lastele, kelle emakeeleks ei ole eesti keel. On tähtis hoida iga eestlast. Selleks et olla eestlane, on vaja osata keelt. Võid mustreid või tikandeid vaadata või muusikat kuulata, aga kui keelt ei oska, ei saa ikka õigesti aru. Saavutasime Austraalias isegi selle, et ajavahemikul 1980–1997 anti eesti keelele ametlikult õpitava võõrkeele staatus. Millised on teie isiklikud kokkupuuted rohelise eluviisiga?
Töötasin seitseteist aastat Austraalia New South Walesi osariigi tehnilise ja täiendushariduse ministeeriumis. Olen alati pidanud tähtsaks lugupidavat ümberkäimist loodusega. Leidsin juba 1980. aastatel, et nn keskkonnakaitsjad rääkisid kõva häälega emotsionaalselt asjadest, millest nad palju ei teadnud. Seetõttu otsustasin teha ettepaneku uurida, mida tuleks meil kutseharidust omandavatele õpilastele õpetada keskkonnahoiust ja kuidas seda teha.
Mu ettepanek läks läbi. Koostasime õppekavu keskkonnahoiu õpetamiseks näiteks hambatehnikutele, tsiviilinseneridele, kaevandusjuhtidele. Ametikoolituse läbinutel oli kohustuslik kursus, et nad õpiksid oma töös loodusega säästvalt ümber käima. Näiteks. Maantee ehitusel tarvitati kruusa, mis toodi kohast, kus kasvas üks seen. Täpsemalt oli seal peaaegu nähtamatu seeneniidistik. Kruusa laotati metsavahelisele teele. Vihma sadas, seeneeosed rändasid metsa alla, nakatasid puid. Puud surid. Lihtne teetööline sai teada, mida ta peab silmas pidama, enne kui maa seest kruusa võtab.
Rohelisel Mandril on veega kitsas. Kas rakendatakse erilisi kokkuhoiumeetmeid? Austraalia osariikide tingimused erinevad. Sydneys näiteks ei tohi juba paar aastat voolikuga aeda kasta. Võib kasta kannuga. Keelust üleastumise eest on ette nähtud trahv. Seda määratakse harva, inimesed annavad endale aru, et veel on Austraalias kulla hind. Paljud talud on põua tõttu pankrotti läinud, sest aastaid pole enam saadud midagi toota.
Karja- ja põllumaade rajamiseks langetatakse puid, aga kui puid pole, kuivab maa kiiremini. Mõned farmerid on hakanud uuesti puid istutama, aga millal need suureks kasvavad?!
Suur osa Austraalia mandrist pole viljakandev, üksnes rannikuribadel saab midagi kasvatada. Püütakse leida uusi maaharimisviise ja aretada sorte, mis kasvavad kuivas ja vajavad vähest niisutamist. Austraalia on küll pindalalt suur, aga klimaatilised tingimused ei lase palju immigrante vastu võtta. Järjest suuremad maa-alad kõrbestuvad, sest kliima ju soojeneb.
Nüüd on esile kerkinud uus probleem: kängurud söövad kariloomade eest rohu ära, mistõttu känguruid kütitakse tuhandete kaupa. Sama lugu on jänestega, nende küttimiseks on isegi inimesed tööle palgatud.
Victoria osariigis puuvilja kasvualal on sisse seatud niisutussüsteemid: kastmisvesi pumbatakse maa seest. See vesi sisaldab sooli, mis sadestuvad ajapikku mullale, muutes selle väheviljakaks ja lõppkokkuvõttes mürgiseks. Viiele miljonile inimesele Sydneys on juua vaja. Käivad mõttetalgud, kas hakata reo- või merevett inimestele joogikõlblikuks puhastama. Võimalik, kuid väga kallis.
Kuidas tundub, kas austraallased on eestlastest keskkonnateadlikumad?
Inimesed on Austraalias kindlasti keskkonnateadlikumad kui Eestis, sest probleemid on suuremad ja tõsisemad ning rohkem inimesi on nendest mõjutatud. Näiteks peavad põllumehed looduskahjustuste tõttu oma talud maha jätma.
Paljudel ei lähe pesumasina viimane loputusvesi kanalisatsiooni, vaid eraldi nõusse, millest siis hiljem aeda kastetakse.
Ma sain juba 1970. aastatel oma maja katusel olevast veepaagist päikeseenergia abil sooja vett, mis teinekord lausa kees. Tol ajal oli selle seadeldise tasuvusperiood ligikaudu viisteist aastat, aga minu jaoks oli see põhimõtte küsimus.
Kuidas austraallased nõusid pesevad? Paljudes moodsates kodudes on nõudepesumasinad, mis hirmsasti vett raiskavad. Enamikus Austraalia köökides on kaks kraanikaussi. Ühes kausis on pesemisvahendiga vesi ja teises loputusvesi.
Kui laialdaselt kasutatakse teie peres (ja üldse Austraalias) autot? Austraallased kasutavad autot sageli sest vahemaad on pikad. Uued linnajaod Sydneys on tihti ilma mugava ühistranspordita. Vanasti sõitsime sageli kogu perega loodusesse, kus siis tegime pikemaid jalgsimatku.
Südalinna ei sõida keegi täie aruga inimene autoga, sest parkimine on väga kallis ja ka siis tuleb pikki maid kas jalgsi või bussiga läbida. Eestis on auto kujunenud staatuse sümboliks, sellega sõidetakse ka saja meetri kaugusel asuvasse ostukeskusesse. Kuidas saaks meid sellest päästa? Autosõidust päästab ainult bensiini kallis hind! Ja muidugi ka infrastruktuuri loomine: hea ja inimsõbralik ühiskondlik transport, kättesaadavad kauplused, pangad ja postkontorid. Näiteks pole Tallinnas bussi- ega trollipeatuste määramisel sageli mõeldud sellele, et inimestel võivad olla pakid ja neil võib olla raske käia. Trammipeatus paikneb sageli just pärast foore, kus tramm nagunii peatub, ja siis on ta ülekäigurajast kaugel.
Pärnus uhkeldati Lääne-Eesti suurima ostukeskusega, mis jäi linnast kaugele ja kus tuli kilomeetreid raskete kottidega kõndida, enne kui mingile liiklusvahendile said (ma ei ole isegi kindel, et sinna ühiskondlik transport käib!). Buss ei käi randa, vaid viimane peatus on ligi kilomeeter rannast.
Pärnust Tallinna läheb viimane buss kell 20.30, mis tähendab, et kui soovid seal mingil kontserdil või teatrietendusel käia, pead autoga minema või Pärnus ööbima. Suvel korraldatakse etendusi igasugustes maanurkades, kuid ei mõelda, kuidas autota sinna, ja mis veel tähtsam, koju tagasi saab.
Taevale tänu Looduse Omnibussile, kes vahetevahel mõnele etendusele bussireisi korraldab!
Tiiu-Ann Salasoo • Sündis 23. märtsil 1932 Tallinnas ajakirjanik Eevald Jalaka (Eevalt Viskel, Eesav Edvard Puuslik) tütrena. Botaanik, kasvatus- ja keeleteadlane. Siirdus koos emaga 1947. aastal Austraaliasse. 1955 alustas riikliku stipendiaadina Sydneys arstiõpinguid. Abiellus samal aastal keemiaüliõpilase Inno Salasooga. Seoses laste sünniga vahetas teaduskonda ja omandas 1965. aastal bakalaureusekraadi botaanikas. Hiljem omandas taimefüsioloogias magistrikraadi. On üle 20 aasta uurinud eesti keele omandamist.
• Abikaasa Inno Salasoo on keemiadoktor, kes juhatas muu hulgas aastaid oma isa Hugo Salasoo asutatud Eesti Arhiivi Austraalias.
